Lühiajalise stressi puhul annab kass oma ebamugavusest märku näiteks saba vibutamise, pupillide suuruse muutumise, haigutamise, värisemise, kõrvade tahapoole tõmbamise või käpa tõstmisega seistes. „Need on kõik väikesed stressisignaalid kommunikatsiooni eesmärgil. Teadlik omanik märkab neid ja saab selle stressiallika - näiteks paitamise - lõpetada,“ tõi Kiiroja näite.

Võib ka juhtuda, et alguses paimaias olnud kiisu ühel hetkel omanikule küünte ja hammastega kätte kargab. „Võibki olla, et ta alguses tahtis pai, aga siis see pai muudkui jätkus ja jätkus ning kass andis tegelikult ammu märku, et aeg on lõpetada, kuid seda lihtsalt ei võetud kuulda. Kui inimene harjutabki kassile selle selgeks, et ta märkab ainult neid signaale, kui kass konkreetselt hammustab, siis võib see ilmuma hakata ka enne muid hoiatussignaale. Kass on harjunud, et inimene nagunii muid signaale tähele ei pane ja nii-öelda viisakat juttu ei mõista,“ rääkis Kiiroja.

Kui stress ei leevene ja kestab pikemat aega, siis muutused rutiinis on kindlaks tõendiks, et kass kannatab stressi. all Varem õues olemist armastanud kass ei taha välja minna isegi ilusa ilmaga, kass on kas liiga passiivne või otsib pidevalt tähelepanu, samuti võib kass muuta oma magamiskohta või tekivad tal isumuutused kas nälgimise või ülesöömise näol. Üks märke stressist on ka peitumine.

„Kui selliseid märke eirata, võivad välja kujuneda stressist tingitud tõsisemad käitumisprobleemid. Kasside puhul on tõsisemad käitumisprobleemid väljapoole liivakasti pissimine, kakamine, sirtsutamine, agressiivsus teiste koduloomade või inimeste vastu, ülegroomimine ehk enese kasuka karvutuks lakkumine ja naha vigastamine ning mittesöödavate asjade söömine,“ loetles Kiiroja.

Kuula saadet pikemalt siit.